Aasta siis oli 1965: kuidas ehitada valmis üks stiilne Volkswageni kastikas?

Fotod: Ralf Tafenau / @carswithralf Nagu ütles Ivo Linna - aasta siis oli kuuskümmendviis. Täpselt sel ringil ümber päikese veeres...
Read More
Aasta siis oli 1965: kuidas ehitada valmis üks stiilne Volkswageni kastikas?

Hobiklõps: BMW 330 E46 “Bullet”

Fotograaf: Алик Маяк Kuigi meile väga meeldivad vanemad autod, siis tänapäeva kiire elutempoga kaasas käimiseks vajavad ka nemad pisut ergutamist....
Read More
Hobiklõps: BMW 330 E46 “Bullet”

Hobiklõps: Dodge Charger aastast ’66.

Fotograaf: Janar Lind Tartu fotograaf Janar Lind püüdis hiljuti kaamera ette ühe vägagi erilise Ameeriklase. Nagu vanasõna ütleb - Enough...
Read More
Hobiklõps: Dodge Charger aastast ’66.

Sõiduproov: Porsche 996 väärib rohkem tunnustust

Sõiduproov: Porsche 996 väärib rohkem tunnustust

Milline on olnud Sinu kõige meeldejäävam autosõit? Vähemasti Eesti piirides? Ilmselt oleme kõik ju korra sattunud täpselt õigel ajal õigele teelõigule koos õige autoga. Ning siis seda märganud ja hetke viimse sajandikuni nautinud.

Täna oli Tallinnas metsikult kuum päev. Ilmselt tõusis kraadiklaas vahepeal kahekümne viie kraadini. Pärast sellist leitsakut sõitsin koju ja valmistusin ennast pisut kosutama. Magamise, priske eine ning külma õllega? See oleks ka kindlasti maruvahva, aga meid ootas midagi ägedamat – Maido SpongeRacingust lubas meil tutvuda oma Jaapanist imporditud Porsche 996 Carreraga. Ma olen 911ga varem ka sõitnud, tollesama punase 997 S mudeliga mida Audrus lõbusõiduks pakutakse. Muljed masinast olid äärmiselt positiivsed, niisiis olime kindlad, et 996 latti ei langeta.

Intrigeeriv, mitte Inetu Pardipoeg

Porsche 996 oli pikalt üsna põlatud või altkulmu vaadatud auto. Võrreldes eelnevate mudelitega oli disain kangesti vastuoluline. “Praemuna” esituled ning ümar vormikas disain tekitasid puristides pisut kahtlusi. Kuueteist aastaga on aga paljugi muutunud. Tegu on hetkel kõige odavama ja kättesaadavama 911’ga üldse ning kriitilise pilguga vaadatakse hoopis autole ennist omaks saanud pahameeletormi. Minu lemmik 911 on jätkuvalt 993, kuid 996 puhul on samuti tegu väga hurmava autoga. See on just hea, et ta väliselt natuke “teistsugune” on. Nähes tahavaatepeeglis mõnd harilikumat uut Porschet, reageerin positiivselt. Kuid nähes 996 seljataga veeremas, hõikan vägagi erksalt: “Oh sa r*isk, see on ju 996!

Salong on samuti paras kurioosum. Värvitoonid on tumedad ning armatuuriosad kohati ujuvad üksteisega kenstakalt kokku. Samuti on esituledele omaselt “muna” teemat jätkatud, ovaalseid lüliteid ja nuppe on rohkelt. Umbes nagu Mazda RX-8 puhul, kus on igalpool kolmnurgad teemas. Poolkorvid võtavad sind konkreetselt embusesse ning ei lase sind lahti ka kõige järsema juuksenõela võtmisel. Turvavööd on võidusõidulikult punast värvi ning rool on kitsas ja perfektse suurusega. Kõneainet väärib näidikuplokk, mis on nii ilusalt ja loogiliselt kokku lükatud, et tahes tahtmata jääd seda jõllitama pikemalt kui vaja.

Iga autohuviline peaks saama elus korra proovida

Sõiduhetke jutu jätkuks – uudistes rääkis pikalt fenomenist, kus Sahara kõrbe tolm lööb taeva paariks õhtuks kaunisse koloriiti. Täna õhtul see õnnneks ilmneski. Loojangu ümber tekkis lillakas sume kuma ning päike ise oli punasem kui Porsche seierid. Ritsikad ja silmapiiril kappav põder juurde lisada ning saamegi tükikese Eestimaa klassikalist suve, keset aprilli. Paldiski-Tabasalu vaheline maantee on mu jaoks veidike nagu kohalik legendaarne California Highway. Mööda mereäärt jooksvad pikad-lauged kurvid ägedate vaadete ning kallakutega on õdusaks sõiduks ideaalsed. Maido lubas mind lahkelt emotsiooni nimel rooli ja nii sai alguse minu kolmas tõeline Porsche kogemus.

Pagassis istub 3.6-liitrine boksermootor koguvõimsusega 235 kilovatti. Käesolev jõuallikas oli ka esimene vedelikjahutusega mootor 911s. Manuaalseid käike oli kuus pluss rallikäik. Anname gaasi ning täheldame koheselt väga lineaarset ja pidevat väänet. Seda ka madalatel pööretel, mis omakorda lubab täiesti pingevabu argisõiduvõimalusi. Paneme sisse teise käigu ja lükkame alumiiniumpedaali põhja. Nagu mäest alla veerev laviiniks muutuv lumepall, kerib bokser ennast kuni 4000 pöördeni mõnusa põrinaga üles. Sellest piirist möödudes vallandub su seljataga tõeline stiihia. Järgmised kolmtuhat pööret mööduvad sissepumbatava adrenaliini ning bokseri röökimise saatel. Enne piirajat ammutatav maksimaalne jõud on kirev ja kaasakiskuv. Seda pole numbrites palju, kuid sellega kaasnev fiiling lihtsalt sunnib sind piire kompama.

Sidur on raske ja sunnib sind käiguvahetusele rohkelt tähelepanu osutama. Seevastu kuus nõksu kastis tulevad kergelt nagu sõrmenips. Trahvid on Porschega kerged tulema. Vedrustus on linnas künniste vahel ronides üllatavalt pehme ja andestav, samas talda andes on kerevajumist ja uimasust vähe. Rool reageerib teravalt ning üldmulje on tulistades hoopistükis väga jäik. Pidurid on krabavad tugevalt isegi õrnalt vajutades ning tagumine tiib tõuseb välja 120 km/h pealt. Porsche on tasakaalu saavutamisel tabanud naelapea pihta. Kui tahad grand-tourerlikult mööda maanteid ökokruiisi teha ja reisida, siis on Carrera selleks ülimugav. Kui aga hing ihaldab adrenaliinisüsti, siis ei teki Porschega probleemi.

Vigadest? Maanteemüra on kohutavalt palju, samapalju kui mõnel ökoklassi autol. Aga seda on kerge unustada, sest käiguvahetus alla ja mõned sekundid piirajas löövad sind nii pahviks, et sa ei pane enam seda tähelegi.

On teatud autod mida iga autohuviline peaks saama elus proovida või vähemalt omada. Porsche 911-seeria on kindlasti üks neist. Pole vahet kas tegu on turbo, targa või mõne “planguma” mudeliga. Ikoonilisus väljendub igal läbitud meetril, ja selle kogemine on tõesti bucket-listi vääriline.

Fotod: Karl Kirs

Tehtud koostöös SpongeRacinguga.

Autoportree

Comments are closed.