Aasta siis oli 1965: kuidas ehitada valmis üks stiilne Volkswageni kastikas?

Fotod: Ralf Tafenau / @carswithralf Nagu ütles Ivo Linna - aasta siis oli kuuskümmendviis. Täpselt sel ringil ümber päikese veeres...
Read More
Aasta siis oli 1965: kuidas ehitada valmis üks stiilne Volkswageni kastikas?

Hobiklõps: BMW 330 E46 “Bullet”

Fotograaf: Алик Маяк Kuigi meile väga meeldivad vanemad autod, siis tänapäeva kiire elutempoga kaasas käimiseks vajavad ka nemad pisut ergutamist....
Read More
Hobiklõps: BMW 330 E46 “Bullet”

Hobiklõps: Dodge Charger aastast ’66.

Fotograaf: Janar Lind Tartu fotograaf Janar Lind püüdis hiljuti kaamera ette ühe vägagi erilise Ameeriklase. Nagu vanasõna ütleb - Enough...
Read More
Hobiklõps: Dodge Charger aastast ’66.

Kas vastus kõigele on Miata? Germani Mazda MX-5 NB

Kas vastus kõigele on Miata? Germani Mazda MX-5 NB

The answer to everything is Miata. Kusagil välismaa autofoorumis või -grupis ringi kolades kohtad seda lauset üsna tihti. Eluaegse japsifanaatikuna on aga paraku MX-5 haibirong minust küll täistuuridel mööda sõitnud. Teoorias adusin nende populaarsuse põhjuseid küll kuid “juuksuriauto” fenomeni isiklikult kogenud ma ei olnud. Seda kuniks German andis mulle päevaks oma MX-5 NB võtmed.

Sõõm värsket õhku ja remonti

Umbes pool aastat tagasi tundis German automaailmas vajadust värske õhu järele. Targakatusega MR2 mehele eriti ei istunud, seega vahetas ta viimase 2000. aasta Mazda MX-5 vastu. Õhtu oli soe, katus oli maas ning ülima naudingu saatel alustas mees sõitu Pärnust Tallinna poole. Kõik tundus olevat ideaalne? Nali. Pealinna jõudes hakkas mootor koputama ning lähemal uurimisel selgus, et auto süda vajab täieliku remonti.

Manalateele läinud 1.8-liitrine mootor asendati neli aastat noorema kuid sama litraažiga ja võimsama Jaapani siseturu omaga. Omaduste poolest on tegu vastupidavama ning üleüldiselt parema jõuallikaga. German on külge kruttinud ka uue kollektori, replica Mishimoto radiaatori, MaxxECU aju ning Simonsi väljalaske. Abiks seadistamisel oli Sleepers Garage. BP-6D mootor on väga ergas ja pöördealdis. Olgugi, et esimesed 4000 pööret mööduvad klassikalise pooljõuetu kohvimasina jahvatamise saatel, muutub auto iseloom kõrgemate numbrite juures kardinaalselt. Hääled mehistuvad, istmetõmme suureneb ning elujõulisus tundub vallutavat kogu sõidukit.

Juhitavust parandavad TA-Technix coiloverid ning jäikustalad. Tehase poolt on isegi paigaldatud Torseni LSD. Lisaks istub auto JR26 8J velgedel ning Westlake rehvidel. Igapäevatoimetusi on Germani sõnul Miataga teha üsna raske. Auto liigne jäikus ja maadligi olek annavad meie kuumaastikul iga kahe minuti tagant korralikult tunda. Kaks tundi kruiisimist ning mine või osta Kosmodisk. Kuna mehe eesmärk on ehitada tänavalegaalne rajaauto, on tal plaanis suurendada kere jäikust ning mootor ära turbotada. Viimase osas on vajalikud jupid juba olemas ning töö hakkab pihta suve algul.

Fenomeni saab mõista vaid sõites

Antud MX-5’ga sõitmine oli minu esimene kabriokogemus üldse, kui targakatused välja arvata. Kahekraadine leitsak ei takistanud meid kindlasti suve nautimast. Esmalt Miatasse istudes märkad kui tohutult väike ja kitsas see on – pisikest kasvu Jaapani härrasmees võib seal end mugavalt tunda küll, pikemal eestlasel läheb aga natuke ruumivaeseks. Aga sõitma hakates sa unustad selle.

Miata on tõesti lõbus auto. Väikeste mõõtmetega kabrio käitub suuresti nagu mini-vormel, eriti veel tänu coilidele ja kleepuvatele rehvidele. Natuke lahmakas kuid teravalt reageeriv rool ning lühikeste, mõnusate “jõnksudega” käigukast muudavad iga argisõidu väikestviisi rajapäevaks. Hea rehviga tundub pidamine kurvis peaaegu et piiritu ning auto üldiselt ettearvatavam kui näiteks MR2. Lisavarustuses olev rooste aitab juba olematut kaalu langetada ning muudab sõidu veelgi vahvamaks.

Aga kas ma endale soetaksin sellise? Ilmselt mitte. Ehkki ma mõistan auto fenomeni nüüdseks üsna hästi, jääb Miatal korraliku sportauto olemusest minu silmis puudu. Olgugi, et eest meenutab ta natuke Dodge Viperit. Kuid kiidusõnad Germanile väga asjaliku MX’i ehitamise eest.

Fotod: Autor

Karl-Erik Idasaar

Comments are closed.