Hobiklõps: BMW 330 E46 “Bullet”

Fotograaf: Алик Маяк Kuigi meile väga meeldivad vanemad autod, siis tänapäeva kiire elutempoga kaasas käimiseks vajavad ka nemad pisut ergutamist....
Read More
Hobiklõps: BMW 330 E46 “Bullet”

Hobiklõps: Dodge Charger aastast ’66.

Fotograaf: Janar Lind Tartu fotograaf Janar Lind püüdis hiljuti kaamera ette ühe vägagi erilise Ameeriklase. Nagu vanasõna ütleb - Enough...
Read More
Hobiklõps: Dodge Charger aastast ’66.

Langeta Kaalu ja Lihtsusta: Kodukootud Lotus 7 Saaremaalt

Fotograaf: Alar Truu Geniaalse Briti autoinseneri ja Lotuse asutaja Colin Chapmani sulest väljus mitmeid imelisi leiutisi - alates veermikutehnoloogiast kuni...
Read More
Langeta Kaalu ja Lihtsusta: Kodukootud Lotus 7 Saaremaalt

Kaheksakümnendad näitavad jätkuvalt klassi – Mercedes-Benz S500 W126

Kaheksakümnendad näitavad jätkuvalt klassi – Mercedes-Benz S500 W126

Kell kukub mõne hetke pärast pool seitse hommikul. Pirita tee haigutab veel viimaseid minuteid peaaegu tühjana. Vaid üks ummikuhirmus Cayenne sööstab Viimsi poolt minust mööda, katkestades hetkeks juba narkootikumina mõjuvat mugavusrütmi. Kuulen õrnalt kaheksat silindrit nurrumas ning tuult peegli ümber kohisemas. Jan Hammeri Crockett’s Theme noodid täidavad vanamoodse lõhnaga helenahkset salongi ning lõppsekundeid põlevad tänavavalgustid helgivad hüpnotiseerivalt. Lõpuks ilmub tahavaatepeeglisse kauaoodatud päike ning kolmeharuline täht minu üüratul kapotil lööb helkima. Niiviisi võiksid kõik hommikud alata.

Keeran parasjagu 1987. aasta Mercedes-Benz S500 W126 rooli. Diktaatorite ja Miami Arminägude lemmikliikur oleks justkui otse välja karanud kusagilt 80ndate seriaalist. Kroomliistud ning BBS originaalveljed lisavad meeletult ajastukohasust. Ilma naljata, “täislaksust” oli puudu vaid üks valge Testarossa, värvilised ülikonnad ning kamp relvastatud kolumblasi.

They don’t make ’em like they used to?

Autohuvilistele meeldivad tavaliselt vanad autod rohkem kui uued. Mõistetav, arvestades et aja kulgedes on uued masinad muutunud keerukamaks, kallimaks ja mõne näite puhul ka igavamaks. Aga kas uue S-Klassi kohta selliseid sõnu üldse saab jagada? Hinnalised ja oma aja kohta komplitseeritud on nad alati olnud, aga kas just üksluised? Olen nüüdseks neid omajagu proovinud ning pärast pikemat sõitu vanema Mersuga jõudsin järeldusele, et tõesti vanem on parem. Mitte et uus S halb oleks – aga kohati tundub et põlvkondade vahel on midagi tõlkes kaduma läinud. Natukene seda aukartust äratavat ning “bossiliku” omapära. W140 oli minusilmis viimane tippklassi Mersu millest seda õhkus. Järeltulijad on olnud vahvad, kuid mitte kunagi sarnased.

Uue S’i seest avastad sa hiigelmõõtmetes ekraanid ning kosmoseajastu mugavusvarustuse. Topeltturbo V8 sinu kapoti all paneb kaela nõksuma ning isegi juhitavus kipub kergelt sportautode maale. Aga mingil põhjusel tekib seal tunne, et sul on koguaeg kiire. Umbes nagu aja mahavõtmine ei kuuluks üldse enam valikute hulka. Ma mõistsin seda alles siis kui sain esimesed kilomeetrid W126 pukis läbida. See auto annab rahule ja aegruumi poolt puutumatusele täiesti uue definitsiooni. Pole tähtis mis sul ees seisab, sa jõuad sellega sinna täpselt siis kui aeg on küps. Nagu Gandalf kunagi ütles: “S-Klassi omanik pole kunagi liiga hiline ega varajane, ta saabub täpselt siis kui aeg on õige!”

Viieliitrine V8 viib tagaratastesse kõrgetel pööretel avalduvad 180 kilovatti. Ma tegelikult imestaks, kui keegi takomeetri nii kõrgele üldse viia viitsib. Kolmtuhat pööret läbi mõõduka vajutuse ning sa oled juba suutnud linnamaasturite armaada Sõpaka foori tagant maha jätta. Rohkem sa lihtsalt vajutada ei viitsi, sest Mercedes “hõljuv” olek imab sind endasse ja unustad kõik oma probleemid. Nagu massöör ja terapeut ühes. Käigukast vahetab kerge raksatusega, see siiski aeg-ajalt äratab. Teate seda tunnet kui olete autoga äsja mingisuguse pikema distantsi läbinud ja siis järsku ehmatate sest ei mäleta sellest mitte midagi? Igapäevane nähtus W126 roolis, sinna on ennast kerge unustada. Juhitavusest pole muidugi midagi rääkida – Vabaka esimesse kurvi viiekümnega minnes tahab jaht natuke juba kreeni minna. Andestatav ning nüüdseks kohati isegi lõbus “viga” selle ajastu sõiduki puhul.

Salong on vaikne ning varustuse nimekiri teeb silmad ette isegi paljudele uutele, poolsada tuhat eurot maksvatele pillidele. Ma ei taha olla nüüd see tüüp, kes neljapäevakul oma auto “uskumatutest” lisadest jahub, aga 87. aasta kohta on see tõesti muljetavaldav. Mäludega istmed, Webasto, mitmetsooniline kliima ning täiesti tasemel helisüsteem on vaid mõned näited. Istmed on üldse eraldi fenomen – langedes sellele tugitoolile, vetrub su “diivan” üles-alla nagu batuudikeskuses 5. sünnipäeva tähistav jõnglane. Künnised muutusid just natuke lõbusamaks.

S-Klass müüs minu silmis väikese osa oma hingest vanakuradile W220 kere tulekuga. Nad on siiani tegelikult ju ägedast tehnikast kubisevad maanteejahid kuid selle sajandi põlvkondadel jääb kuidagi sellest “respekti nõudvast” olemusest puudu. Samal ajal kui vanematel autodel koguneb seda iga elatud päevaga aina rohkem juurde. Vahest mängib rolli see, et autotootjatel on aina vähem asju millega reaalselt uhkeldada. Vaid vähesed margid saavad loosungite saatel deklareerida, et “See uudne tehnoloogia on ainult meil!”. Küll aga saab Stuttgarti hiid uhkust tunda, et on aastate jooksul niivõrd vägeva pärandi suutnud kasvatada. Suured tänud omanik Tormile autot laenamast!

Fotod: Karl Kirs

Tehtud koostöös Sõidame! portaaliga.

Autoportree

Comments are closed.