Hobiklõps: BMW 330 E46 “Bullet”

Fotograaf: Алик Маяк Kuigi meile väga meeldivad vanemad autod, siis tänapäeva kiire elutempoga kaasas käimiseks vajavad ka nemad pisut ergutamist....
Read More
Hobiklõps: BMW 330 E46 “Bullet”

Hobiklõps: Dodge Charger aastast ’66.

Fotograaf: Janar Lind Tartu fotograaf Janar Lind püüdis hiljuti kaamera ette ühe vägagi erilise Ameeriklase. Nagu vanasõna ütleb - Enough...
Read More
Hobiklõps: Dodge Charger aastast ’66.

Langeta Kaalu ja Lihtsusta: Kodukootud Lotus 7 Saaremaalt

Fotograaf: Alar Truu Geniaalse Briti autoinseneri ja Lotuse asutaja Colin Chapmani sulest väljus mitmeid imelisi leiutisi - alates veermikutehnoloogiast kuni...
Read More
Langeta Kaalu ja Lihtsusta: Kodukootud Lotus 7 Saaremaalt

Esimesed Talverõõmud

Esimesed Talverõõmud

Kell on kuus ning ma nosin kusagil Õismäe paraadnate vahel burksi. Einestan mõnuga ning jälgin, kuidas üks igikestev talvebemm teisele täkku annab. Esimene korralik lumi oli möödunud ööl maha sadanud ning see tähendas vaid üht – taga-ja nelikveoliste ülemvõim tänaõhtustel tänavatel oli sama kindel kui aamen kirikus.

Stangekõksud käivad asja juurde

Kuna tol õhtul midagi paremat teha ei olnud, haakisime end kaasa ühele vahvale BMW seltskonnale. Võtsime istet tiksuvaba E36 tagaistmel ning suundusime Saku Suurhalli ette, mis toimib talvekuudel pigem driftijate läbikäiguhoovina kui parkimisplatsina.

Kokku pidi tulema viis autot ning kuna mitte ükski neist kellaajast kinni ei pidanud, siis otsustasime ootamise asemel külg ees jäist platsi lumest puhastada. “Soojendus” sai ootamatu lõpu, kui meie autojuht kogemata üht teist 36’te tabas. Viimasel kukkus suurest ehmatusest veel esistange ka küljest ära.

Aga paar nipukat ja kabanossi hiljem olid roimad parandatud ning seltskond koos. Kuhu minna? Ideaalne kombo moodustunuks kindlasti tühjadest-laiadest tänavatest ning kurvidest. Selge, Jüri poole siis.

Kontrollitud Kaos

Pea iga ristmiku juures sõitis vastu kolme-neljaautoline driftiseltskond, igal ühel omad eesmärgid ja kohad. Õhus oli ärevust ning rehvilõhna.

Keerasime maanteelt maha ning võtsime suuna laohoonete poole. Kaader hiljem olid meie winterbeaterid nurga all ning lund lendas õmblusmasinate koorilaulu taustal kahte lehte.

Sinise kupee juht oli meie grupist kõige osavam ning teistel oli pahatihti raske talle järgi jõuda. Seepärast taandus tagaajamine lõpuks ringteedele ära.

Fotograaf rippus veel rihmadega pooledi aknast välja, proovides läbi kaamerasilma kinni püüda “ossirõõmude” essentsi.

Tühjad ringtee väljasõidud kerisid silme ees nagu filmilint, kuniks äkitselt pimestas meid autotulede plejaad. Lähemal vaatlusel selgus, et samasse kohta oli saabunud teine brigaad driftimehi.

Mis järgnes, meenutas mulle kangesti stseeni Kiirete ja Vihaste teisest osast. Filmi lõpus sööstsid politsei eksitamise eesmärgil garaažist välja lugematud tuunitud masinad ning ega praegune vaatepiltki sellest väga erinenud. Ühe logistikahoone suur parkimisplats täitus mõneks minutiks äärmiselt kauni ja kontrollitud kaosega.

Üks üsna udune ja illustreeriv pildike momendist

Kaosega, milles olid esindatud kõige klassikalisemad talvemasinad, alates Sierradest kuni turbo-Volvodeni. Nagu mingit välimäärajat oleks lugenud, ainult et läbi esiklaasi.

Tuli mis tulema pidi

Etenduse lõppedes suundusid kõik juhid lähedalolevasse parklasse, mille külje all laius väike ringtee. Pooled autod pandi seisma, pooled läksid liuglema. Juhid nautisid vahelduseks parimaid tubakatooteid ning jälgisid ringteel toimuvat mängu. Korraga võis ringil maksimaalselt näha kuute autot.

Isegi paar liiklusmärki pandi kursiivi.

Niivõrd suure hulga driftijate tegevus ei jäänud ilmselgelt kohalikel konstaablitel märkamata ning peole pani mõneks ajaks punkti üks politseibuss. Järelejäänud masinad suundusid esimese laohoone taha “peitu”.

Sealne nägi välja suuresti nagu miniatuurne neljapäevaõhtune Sepapaja parkla. Autosid oli circa 15-20 ning neid tuli aina juurde. Kuid kellele ikka passida meeldib?

Pane see laul Most Wanted’ist…

Kolonn oli uuesti reas ning turbod-kompressorid moodustasid koos tiksuvate mootorite ja mõne üksiku V8’ga mõnusa harmoonia. Esimene pani käigu sisse ning suunaks valiti Jüri külje all olevad kurvid ja põlluteed.

Olime viimane auto kolonnis, mistõttu oli avanev vaatepilt mõnusalt maaliline -tantsiv tagatulede meri keset ilusat talveõhtut.

Põlluteel sai natukene edasi tagasi sõidetud-möllatud…kuniks üks autodest peatus ning teavitatas kogu muud driftirongi tee lõpus ootavast patrullist.

Arvasime, et oleme lõksus, sest esialgsetel andmetel viis põllutee tupikusse. Siis aga hüüdis üks noorsand, et teab väljapääsu ning kolonn tegi koheselt 180 kraadise pöörde.

“Kuule pane see äge Prodigy laul, tead küll, see mis Most Wantedis oli. Sobib siia hästi,” ütles üks meie reisikaaslane. Ning ehkki meil oli suure tiivaga M3 asemel eBay kleepse täis lörisev 318, sobis pala olukorda nagu valatult.

Lähenesime külatee teisele otsale, kuid märkasime seadusesilmade bussi kaugelt teeotsa poole suundumas. Kogu grupp peatus ning driftikad võtsid kahte viirgu. Nagu oleks öisel kiirendusvõistlusel olnud – ja ega viimase toimumispaik sealt väga eemal polnudki.

Aga võtsime siiski riski ja läksime edasi, ning õnneks ei oodanud meid teeotsas mitte keegi. “Homme on tööpäev, aitab küll,” ütles sinise kupee juht ning võttis suuna Tallinna poole. Me järgnesime.

 

admin

Comments are closed.